Thursday, March 31, 2011

Oslo today

Mida pakkus mulle tänane Norra? Olgu jätame siis kõik need reality-check pildiuudised kõrvale. Rahvariietes ja lipukesi lehvitavaid norrakaid ma ka ei kohanud, Peer Gyntist ja Askeladdenist rääkimata. Minu tänane päev pakkus mulle kaks täiesti uut kogemust.

1. Sellise outfiti:

Just-just. Mis te siis arvasite, et kuna mul on blond pea, lakitud küüned, eriti tugev armastus ehete vastu, ma tean, mis Katie Holmesi ning Angelina Jolie laste nimed on ja mis on selle kevade moevärvid ja –suunad nii riietuses kui kodusisustuses, siis ma ei oskagi rohkem kui naiivseid naistekaid kirjutada ning veel naiivsemat blogi pidada? Eksisite, mu kallid. Mu’s on palju varjatud andeid. Lisaks kiivrile võin ma teile ka öelda, mis on trepikäsipuu lubatud maksimum diameeter, kõrgus ja kaugus seinast;)

2.Veidra kogemuse toidupoes:
Šokolaadi- ja ajakirjadelettide vahel peatas mind keegi keskealine mees ja küsis midagi, kiiresti ja segaselt. Ma ei saanud aru. Palusin tal korrata. Ta kordas oma küsimust. Sama kiiresti ja segaselt. Jäin talle rumalalt otsa vaatama ja taipasin siis, et ta küsis mu’lt kas ta tohib midagi küsida. Vastasin jaatavalt.
Kas sa oled poolakas, küsis ta. Ei, vastasin mina. Tema hakkas naerma. Kuna vestlus toimus norra keeles eeldasin et küsimus mu päritolu kohta oli tingitud sellest, et ma koheselt tast aru ei saanud. Kas sa oled Ungarist, küsis ta edasi. Ei, vastasin mina. Nüüd naeris ta veel valjemini. Kas ma tohin siis midagi küsida, kordas ta. Vastasin jaatavalt. Kuule, kas sa sellist lauljat tead nagu Dionne Warwick? Noogutasin. Kas ta on elus, tuli järgmine küsimus. Ma ei oasnud midagi muud öelda, kui et, mina ei tea. Ahah, noogutas keskealine mees kaasa. Aga Marilyn Monroe, kas tema on surnud? Tema on surnud, vastasin ma. Keskealine mees jäi mulle otsa vaatama. Ahah, et tema on siis surnud,lausus ta hetke pärast. Ja naeris. Aga Michael Jackson? Kas tema on surnud? Noogutasin, jah, tema on surnud. Keskealine mees naeris veel kõvemini. Ja hakkas järgmist küsimust esitama. Mul tekkis kerge hirm. Eemaldusin ta'st vaikselt ja palusin, et ta mulle ei järgneks. Ta poleks minu kadumist justkui tähelegi pannud. Kui ma kassas oma lompe’de eest maksin, oli ta juba uue ohvri leidnud. Küsimused tundusid samad olevat.Poest väljudes, kuulsin ma keskealist meest valjult naermas. Vot, selline sürreaalne „Jeopardy“ keset toidupoodi!

Wednesday, March 30, 2011

Minu Norra?

Mõeldes Norra peale tulevad esimese asjana ikka silme ette ilusad pildid. Midagi sellist, eks?


Või sellist:


Norra seostub fjordide, puukirikute, keskööpäikese, olumpiamängude, mägede, lume, lõhe, krevettide, Vigelandi, Munchi, Weidemanni, Undseti, Hamsuni, Ibseni, suusatajate, A-HA, trollide ja "I'm in love with a fairytale-kutiga". Ikka vaid ilusate asjadega. Sest Norras ei toimu kunagi midagi koledat. Siin on kõik selleks liiga ilus. Idülliline. Ja... Põhja-Norras jalutavad isegi jääkarud tänavatel...

Siin olles tundub mulle, et maailm hakkab kokku varisema, ei ole enam sama koha peal, nihkub paigast, ei sobi kokku. Täna hommikust Norrat kirjeldavad hoopis teistsugused pildid.

Kaos Oslo S raudteejaamas (hea, et seda ei olnud eile):


Kortermaja põleng Bärumis:


Lisaks piltidele kirjeldavad tänast Norrat ajalehtede pealkirjad nagu "Evakuering i Drammen etter bombetrussel" (= pommiähvardus Drammenis), "Eldre kvinne funnet död i Oslo-villa" (=vanem naine leitud tapetuna).

Mis Norras toimub? Mis on juhtunud? Ma olen harjunud teistsuguse Norraga. Ma mäletan teistsugust Norrat. Sellist rahvariidesse rõivastatud Norrat.


Kas ilus Norra on väljamõeldis? Puhas reklaamitrikk? Kas reklaamkataloogid ja reisiajakirjad valetavad?
Oeh....mu maailm on paigast nihkunud.

Käib töö & shopping koos

Jah, tõsi ta on, et iga kord kui ma satun kas tööasjus või mingil muul põhjusel Norra, katsun ma ikka näpistada kasvõi pool tunnikest, et H&Mist ja IKEA'st läbi astuda. It's a definite MUST!
Minu kurbuseks tuleb tunnistada, et seekord jääb Ikea vahele. Väga lihtsalt põhjusel. Lennukisse tohib minna vaid 15kg kohvriga ja minu kohvris on seekord vabad kilod broneeritud.... trummipõrin...pinge...põnevus...beebiriietele. Jah, just nimelt beebiriietele!

Seega pärast töiseid kohtumisi (horoskoopi uskudes võivad neist välja kujuneda väga olulised kohtumised, mis edaspidi kasu tooma hakkavad:P Ja mina ju ometi usun horoskoope! Igaks juhuks surun pöidlad ka pihku!) suundusin ma otsejoones H&Mi lasteriiete osakonda. Kaasas pikk nimekiri instruktsioonidega ja Heily mehevend. Nagu te juba aimama hakkate, siis beebiriided ei olnud muidugi mu enda tarbeks, vaid puhas tellimus. Tibake ehk krutskeid täis sõbrannalt, kes see teine võiks saata täiesti lasterõivaste võhikust inimese oma lapsele riideid ostma.
Ma usun, et me võisime riiulite vahel üsna naljakas vaatepilt olla. Paberilt sõrmega instruktsioone taga ajamas ja riiete vahel tuhlamas. Püüa sealt asjade vahelt oma jõu ja nõuga leida "Bukse & lue, str 50, artikkel 6693-8, 199,-" ja muud sarnast.

Mitu korda pidime me Heilyle helistama, et üle küsida, kas rohelise asemele sinine sobib ja kas roosa ja sädeleva trikoo asemel täpiline ja Hello Kittyga sobib.
Heily oli ilmselt juba naerukrampides kui ta telefon jälle helises. Aga no püüdke ise minna esimest korda elus lasteriiete osakonda riideid ostma, lapsi omamata:)

Lõpuks tundus mulle siiski, et sain missiooniga hakkama. Eks see selgub hiljem, kas ka tulevane ema tulemustega rahul on või pean ma kogu selle hunniku sipukaid ja pluuse enda jaoks hoiule jätma.

Ja kuigi poes karjusid erinevatel riiulitel ja riidepuudel hilbud minu nime ja meelitasid/keelitasid mind suurte ahvatlevate allahindlussiltidega, jäin ma seekord nende vastu ükskõikseks. Ma ei langenud nende lõksu. Aga et ma ikka täiesti H&Mitult ei peaks koju tagasi minema, lubasin ma endale ühe tagasihoidliku komplekti käevõrusid.
Ja Janekile tillukese üllatuse;)

Kokkuvõttes ei saa ju öelda, et reis möödus täiesti shoppinguta, sest H&Mis sai ju käidud ja tööriistapoes ka. Neete ja puure ostmas:D

Monday, March 28, 2011

Ikka juubelipidustused


Ma ju ütlesin, et mul ei olnud mitte ainult üks sünnipäev, üks juubel, vaid pidustused kestavad aasta läbi (me tähistame ju EV 90. juubeliaastat jms, miks siis MINA peaksin leppima vaid ühe sünnipäevaga:D). Seega oli mul sel nädalavahetusel sünnipäev vol 2. Rahulikum ja kodusem kui vol 1. Selline mõnus laupäevane koosviibimine päälinna-sugulaste seltsis. Mulle meeldivad sellised koosviibimised, ma ei teagi miks, ja kui nüüd üdini aus olla, siis on mulle sellised üritused juba lapsest saati meeldinud. Ega Janek mind ilma põhjuseta nohikuks ei kutsu:)
(lihtsalt niisama vahemärkusena: ma sain nädalavahetusel endale lõpuks ometi ka "nohik-prillid", mida ma tükk aega juba taga olen ajanud.)

Olgugi, et kodune ja rahulik, ei möödu ükski minuga seotud üritus ilma tillukeste äpardusteta. Esiteks tegin ma täpselt Gordon Ramsey retsepti järgi amaretto-kooki (okei, amaretto jäi kogemata lisamata). See lõhnas oivaliselt ja nägi vormis imekaunis välja, kuid nagu ma noaga selle kallale asusin, pudenes see tuhandeks tillukeseks tükiks. Retsepti järgi pidi see vaid pealt natuke pragunema. (Ma olen alati öelnud, et koogid ei ole minu teetassike, on väga väheseid kooke, mis mul välja tulevad nii nagu peaks.)
Lisaks sellele vaatasin korraga, et Janeki õde läks kahtlaselt näost punaseks, põhjust ta mulle öelda ei tahtnud. Pika pinnimise peale küsis ta, et kas pitsa peal oli tigu meelega. Tigu? Ma tegin hakkliha ja tuunikalapitsat! Mis tigu? Selgus, et tema pitsale oli sattunud kõige ehtsam tigu koos oma majaga. Ma oleks muidugi võinud teha näo ja öelda, et "issake, see on gurmee-pitsa, kuidas sa aru ei saa", aga selle asemel punastasin hoopis mina ka. Kust see tigu sinna sai, ma ei tea, müstika. Salatilehtede vahelt? Igatahes päris tragikoomiline vahejuhtum.

Sünnipäevaks sain ma ka ühe kauni orhidee. Mille üle mul oli väga hea meel. Miks? Ma armastan orhideesid, aga olen vähemalt viis-kuus tükki välja suretanud. Nagu kõik teisedki toataimed tegelikult. Seepärast ei raatsi ma neid ise enam osta. Janek aga hoidis peast kinni - jälle üks lill, mida ta hooldama peab hakkama ja elule tagasi äratama kui ma olen selle kas üle- või alakastnud. Aga pole hullu, tal on see juba päris hästi käpas:D (Minuga koos elades on sellised asjad vist paratamatus?)




Ps: Today I'm wearing this - sussid: saadud Aqua Spa'st; teksad: vanad Levis'ed. Mis mul veel seljas oli, ausalt ei mäleta.

(Tahtsin lihtsalt tibake rõõmsat meelt oma blogisse tuua ja tsips nalja teha;))

Tagasiside Arensburgist


Veelkord Arensburgist. Milles ma varem kunagi pettunud pole. Mulle on meeldinud sealne romantiline ja hubane õhkkond. Ja sõpradel-tuttavatel on ka siiani pigem kiidu-kui laidusõnu jagunud. Viimane kord pettusime aga täielikult nagu te kõik juba väga hästi teate. Hotellist lahkudes täitsin ära ka tuppa jäetud tagasiside vormi. Janek veel naeris, et see kindlasti visatakse prügikasti, sest kes see ikka neid lugeda viitsib, tahab. Eriti veel laidusõnu. Aga me eksisime. Sest täna hommikul oma meilboksi avades leidsin ma sealt kirja: "/.../Vabandan siiralt kogu Arensburgi kollektiivi nimel Teie ebamugavuste pärast nii restoranis kui ka hotellis ja spas.
Selgituseks Teile õhtusöögi kohta - Teie toidud viibisid tõesti pika ooteaja tõttu, mis oli sel hetkel tingitud paljudest tellimustest kahes restoranis. /.../
Mitte miski ei vabanda nii pikka ooteaega ega asjaolu, et teenindaja Teid pikast ooteajast ei informeerinud ning samuti olukorda piisavalt ei selgitanud ega korrektselt vabandanud. Teid restoranis teenindanud .... vabandab väga oma eksimuste pärast ning annab endast parima, et selliseid eksitusi enam ei juhtuks.
/.../et saaksite veenduda, et sellised eksimused ei ole Arensburg restoranides igapäevane nähtus."


Nii vähe oligi vaja, et mul oleks hotellist palju parem arvamus, palju positiivsem, sest minu arvates näitab tagasiside "suvalisele Johanna Mariale Ussipesast", et hotell hoolib oma külastajatest ja neile on hea teenindus väga oluline.
Arensburg muutus mu jaoks peaaegu et tagasi meeldivaks kogemuseks. Ei tea, kas peaks uuele katsele minema? Nüüd me teame ju "peretoast" ka hoiduda;)

Kaks blondi ja Libahunt


Mis juhtub siis kui teatripiletid anda kahe blondi kätte? Ei, me ei unustanud pileteid maha, kui te seda arvasite. Me jõudsime teatrisse isegi pool tundi varem. Kuna keegi meist polnud jõudnud tol päeval süüa, suundusimegi esimese asjana puhvetisse, et midagi kiiruga hamba alla saada. Olime just oma salati kätte saanud, kui keegi naine meid "ahistama" hakkas.
"Kas te tulete ka etendusele?" küsis ta. Veidike hämmingus, vastasime, et jah. Naise näol oli näha paanikat. "No ma ei tea, praegu mul teile kohti pakkuda ei ole, mis kohad teil muidu olid? Ah teine rida, jah? Praegu küll ma ei saa teid lava eest läbi lasta, võib-olla siis teise vaatuse ajal. Aga hea küll, lähme, vaatame, mis teha saab," ladus ta ühe hingetõmbega välja.
Olime segaduses. Pool tundi oli ju veel aega? Kas siis nii palju varem tuleb juba saali minna? "Kas me ei tohiks enne oma söögid ära süüa, pool tundi on ju veel aega?" küsisime me nõutult.
Nüüd jäi naine meile rumalalt otsa vaatama. "Mis mõttes pool tundi? Etendus juba käib! Esimene vaatus lõpeb kümne minuti pärast!"
Me ei tahtnud ka alla anda, sest piletite peal oli ju kirjas, et etendus algab kell seitse. "Aga kell seitse ju algas..." alustasin ma lauset. Ja lõpetasin lause. Sest ka piletitel oli kirjas kenasti algusaeg kell 18.00. (Ah et siis sellepärast ei olnudki teatri garderoobis, puhvetis ega mujal ühtegi hingelist näha!)
Me kõik olime eeldanud, et etendus algab kell seitse ja loomulikult ei vaevunud keegi meist seda ka piletitelt kontrollima.
Niisiis "Libahunti" nägime me teisest vaatusest:D

Nii palju kui poolikust nähtud etendusest üldse midagi öelda saab, siis esimese hooga ehmatasin ma ära. Ma ei osanud ju sellist sürreaalset kostüümidraamat oodata. Lisaks sellele tundus teise vaatuse algusepool venivat. Mõtlesime juba, et võib-olla oleks teise vaatuse ka pidanud puhvetis veetma. Oleks lõbusam olnud. Mida aga etendus edasi, seda rohkem selline lähenemine mulle meeldima hakkas. Kuidagi isegi kaasahaaravaks kiskus. Just siis kui ma olin tükki sisse elanud, sai see läbi:( Tundub, et siiski suurem osa tegevusest toimus esimeses vaatuses ära. Aga kedagi süüdistada ka ei saanud.
Etenduse teisest vaatusest jäid mulle kõige paremini meelde punases kostüümis ahvimaski ja sokusarvedega "jõuluvana" (sest see oli lihtsalt niiiii sürreaalne)ja kaks imearmast pisikest tüdrukut, kes häbelikult etenduse lõpus kummardasid. Imearmsad. Kahju, et me neid mängimas ei näinud. (ja ühel neist olid peas valged suured karvased kõrvaklapid. mul on mustad ja pisikesed. pärast etenduse lõppu sosistas Tilluke Delisa mulle "sa raudselt tahad nüüd endale ka selliseid". Tal oli õigus. Ma tahan endale selliseid valgeid kõrvaklappe.)

Õhtu lõppes tiiruga vanalinna peal. Mina, kes ma haruharva viitsin end Ussipesast välja vedada, olin nõus, et "ühed joogid võib ju ikka teha" (nagu Janek ja Joel meid Tillukese Delisaga keelitasid), kui me juba linnas oleme. "Ühed joogid" lõppesid pärast nelja erineva lokaali külastust kell 4 varahommikul. Lihtsalt nii lõbus oli. (Ja Butterfly Lounge'is on parimad kokteilid.)
Koju sõitsime me seekord taksoga, millel ei olnud pidureid. (Viimane kord kui me väljas käisime, sõitsime me koju taksojuhiga, kes vahepeal tukkuma jäi. Vähemalt sõidustiili arvestades.)

Hommikul kell kaheksa hakkasin ma sünnipäev vol2-ks kooki küpsetama.

Friday, March 25, 2011

Okei, okei - luban veel ÜHE nalja...

...enda kulul. Ja jään pikisilmi ootama teiste pööraseid trikke. Kas on vabatahtlikke? Anyone? Nädalavahetuse puhul? Minu rõõmuks? Ei? No siis ei jää mul muud üle, kui veel kord küsida: mis sul viga on?



Ilusat nädalavahetust kõigile!

Ema ja poeg????

Niisiis...Kui ma veel 29 olin, küsiti mu'lt lausa mitu korda alkoholi või sigarettide ostmisel dokumenti. Ehk siis teiste sõnadega tehti mind lausa 12 aastat nooremaks. Aga...nagu 30 kukkus muutusid ka "komplimendid". Aitasin eile oma onupojal tema 18. sünnipäevaks kutset meisterdada, sest ma pidavat olema hea huumorisoonega ja lahe. Siiamaani on kõik hästi, eksju? Selleks, et ma teaks, mis info kutsel olema peaks, lisas ta mind feisbukkis oma sünnipäeval osalejate listi. Kui kutse oli valmis ja onupoja poolt heaks kiidetud, saatis ta mulle meili, kus seisis midagi taolist: "Sry, aga ma võtsin su listist maha, sõbrad tahavad teada, kes tulevad ja pärast mõni veel ehmatab, et keegi tuleb emaga:D" Emaga??? Aitähhh.
Ja korraga mõistsin ma, et ükskõik kui nooruslik või lahe ma ka ei oleks, 18-aastaste mõistes olen ma siiski juba praktiliselt pensionieelik:)


Sellel pildil võiks siis põhimõtteliselt olla ema ja poeg...

Tuesday, March 22, 2011

Julge hundi rind on rasvane ehk spaa-nädalavahetuse meeldejäävaim osa



Pärast meeldejäävaid sünnipäevapidustusi, tundsime mõlemad, et meie keha ja vaim vajab virgutust ja seadsime nädalavahetusel suuna Saaremaale Arensburgi "spa"hotelli suunas. Viimasest Arensburgi külastusest olid mul vaid head mälestused ja seepärast valik just selle spaa kasuks langes. No ja siis veel imesoodne pakkumine ka;)
Aimasin juba, et nö säästupaketist ei saa loota sviiti ja seepärast ei torisenudki ma, et tuba veidike tagasihoidlikum oli kui ma oleksin tegelikult sisimas lootnud. Peamine on puhkus ja lõõgastus, koosveedetud kvaliteet-aeg, mõtlesin ma. Ma ei lasknud ennast häirida isegi hommikusöögilauas olnud kivikõvadest kuklitest, kuigi paljud mu sõbrad võivad kinnitada, et just kuklite järgi toidukohta hinnata saabki.
Asi hakkas mulle vastukarva kiskuma hetkest, kui taipasime, et salapärane uks meie hotellitoas on tavaline vaheuks kahe toa vahel ja kõrvaltuppa inimesed sisse kolisid. Nende juttu oli sõnasõnalt kuulda. Meie sosistasime ja nemad sosistasid. Tundsin end korraga nagu puberteet, kes püüab kõrvaltoas olevate vanemate eest varjata, et tal poiss külas on.
Tundsin end petetuna. Säästupakett või mitte, aga keegi oleks võinud mind hoiatada, et hotellis on võimalik saada "peretuba võõrastega". Jumal tänatud, et tegu oli vaiksete ja viisakate täiskasvanutega, aga mõelge, kui tegelikult oleks ka meiega "ühte tuppa" sattunud värskelt armunud noored romantilisel getaway'l!
Et meie toanaabrid saaksid natuke ka normaalse hääletooniga omavahel suhelda, suundusime spaasse. Kuigi spaaks on seda küll ilmselge liialdus nimetada. Pigem oli see tilluke ujula, kus isegi saunad olid meestele ja naistele eraldi. Nii me siis "koos aega veetsimegi". Vähe sellest. Ma ei ole kunagi näinud spaad, kus sauna minnes tuleb end porgandpaljaks koorida ja tagumiku alla seinal olevast hoidikust kiletükk rebida. Kiletükk, mis tagumiku külge kinni kleepus. Irvhambad itsitasid hiljem, et äkki me maainimestena ei saanud lihtsalt aru, et tegu oli uue ja trendika salendava spaa-hoolitsusega, mis tagumikult tselluliidi justkui võluväel eemaldas. Nojah, võib olla, minu tselluliit on igatahes ikka täpselt samas kohas alles, kus viimatigi.
Mis puudutab basseini ja mullivanni, siis ausalt inimestel on kodus ka suuremad "spaa-kompleksid". Kerlel ja Siimul on igatahes kodus sama suur spaa ja kui natuke liialdada, siis meie enda kodune vann annab peaaegu samad mõõtmed välja, mis Arensburgi oma. Olime nagu sprotid karbis. Ja kui rahvast oleks tiba rohkem olnud, oleksime toolidele pidanud tormi jooksma hakkama.

Edasi otsustasin ma (kaheldava väärtusega) meeldiva kasulikuga ühendada ja suundusin kulme korrigeerima. Kuhu mul oli aeg kinni pandud! Pärast pooletunnist ootamist saabus tõepoolest ka minu aeg. Jällegi...vaid neli eurot sissetoov teenus ei ole ilmselt kosmeetiku jaoks prioriteet, aga no kuulge...kui te ei viitsi nii tillukesi asju ette võtta, siis ärge võtke. Pool tundi ootamist on siiski veidike liig (kuigi tuleb tunnistada, et vähemalt oldi siin viisakad ja vabandati pika ooteaja pärast, erinevalt järgmiste kogemustega).

Õhtul otsustasime Kuressaare teiste söögikohtade asemel valida hotelli enda restorani. Ilusa nimega "Muusa". Milline viga, ma ütlen teile! Milline viga! Pärast 45-minutilist ootamist liikus ettekandja lõpuks ometi kahe taldrikuga meie suunas.
Caesari salat, küsis ta ja viibutas taldrikut minu nina all. Raputasime Janekiga mõlemad pead. Ilma midagi rohkem ütlemata kadus teenindaja koos Caesari salatiga tagasi kööki. Järgnes jälle ootamine. Ootamine teadmatuses. Tundsin, kuidas nälg silmanägemist viima hakkas. Ma oleks tahtnud kasutada oma viimase aja lemmifraasi "Täitsa p...s restoran!", aga suutsin end (vaevu) tagasi hoida. Viha hakkas ka tekkima. Ja mitte ainult minus, vaid ka muidu rahuliku loomuga Janekis. Kui ka neljas PÄRAST MEID tulnud paar oma toidu kätte sai ja esimesed kolm, kes ka PÄRAST MEID olid sööma tulnud, olid juba söömist lõpetamas, katkes Janeki kannatus. Ise ta muidugi väitis, et läks pretensioone esitama parem ise, enne kui ma plahvatanud oleksin, sest siis oleks terve hotell kuulnud, kui "p...s" see restoran on.
Pärast pretensioonide esitamist pomises kiiresti meist mööduv teenindaja, et 10 minutit läheb veel. Pärast 15 minutit ja kokku poolteist tundi ootamist saime me lõpuks oma toidu kätte. Mis oli leige! Ilmaasjata ei öelda, et nälg on parim kokk. Vaikides kugistasime me oma leige toidu alla. Restoranist lahkudes edastasime ettekandjale viisakalt oma pretensioonid - et kui teinekord midagi köögis sassi läheb, siis võiks kliente teavitada, vabandust paluda. Mitte Caesari salatiga korraks näljase inimese nina all vehkida ja siis ära kaduda.
Väidetavalt ei läinud köögis midagi sassi. Lihtsalt ooteaeg olla pikk, kuna hotellis on kaks restorani. Hmmm...väheusutav. Kuidas siis meist hiljem tulnud kliendid oma toidu kätte said? Oleks siis tegu olnud gurmeerestorani või väga eriliste toitudega, mille valmistamine tõepoolest võtab aega. Kas keegi ei oleks võinud hoiatada, et toidu ooteaeg on kuni 1,5 tundi? Nii pika ooteajaga oleks ma 100 korda jõudnud mujale minna, söönuks saanud ja tagasi hotelli jõudnud.
Restoranikogemusest pettununa lontsisime tagasi hotellituppa ja keerasime magama. Teisel pool seina oli ka õnneks vaikus.

Järgmisel hommikul sadama poole sõites suutsime me vähemalt 5 korda ümber mõelda, kas minna praamiga või elada ohtlikult ja kasutada jääteed. Olime juba praamipiletit ostmas, kui otsustasime keps all värisemas ohu kasuks. Olgu siis öeldud, et ma kardan vett ja laevasõitu ning nüüd korraga olime me autoga merele suundumas. Kui mõistusevastane see on, et autod ja laevad üheskoos sõbralikult merel sõita saavad?
Vähe sellest. Janek oli mulle enne veel jõudnud erinevaid õudusjutte rääkida ja ma kujutasingi ette, et umbes poole mere peal tuleb meil üksteisest eemalduvad ja õõtsuvad jääkamakad ületada lattidest tehtud silla abil. Kust ma oskasin aimata, millised need praod siis olla võivad. Valmistasin end ette kõige hullemaks.
Tuleb aga tunnistada, et üldse polnud hull. 20 minutit hiljem olime õnnelikult kuiva jala ja autoga mandril. Ekstreem ja oht jäid õnneks ära. Kokkuvõttes võib öelda, et jääteedpidi mere ületamine oli meie spaa-nädalavahetuse kõige meeldejäävam osa.
Või siiski, ma valetan. Ma lausa armusin nendesse hotellitoas olevatesse pimedavatesse ruloodesse, mis lasid mul segamatult põõnata ka siis kui väljas oli juba ammu suur valge ja kevadine päikesepaiste. Mitte killukestki liigset valgust minu iluund segamas. Ohh, kuidas mulle meeldiks kui meil kodus sellised rulood oleks! (Mis ei meeldi aga Janekile, sest ta julges väita, et siis elaks me nagu koopas. Ja ma ei saa öelda, et ta väga palju eksis.) Nii et siiski, ma ei saa öelda, et mulle Arnesburgi säästupaketist vaid halvad mälestused oleksid jäänud.
Ja lõpetuseks oli seekord tegu ka hariva reisiga, sest muuseumi külastades saime me vastuse ka meid alati närivale küsimusele - kuna ehitati väikese väina tamm? Sest loomulikult ei viitsi me kunagi seda netist otsida. Pole meeles. Aga nüüd me teame.
1894-1896. Ma tunnen end kohe palju targemana:)
Ja kuidas ma sain unustada uue kilekogemuse saunas. Tegelikult oli ju ikkagi just see kõige meeldejäävam osa nädalavahetust!

Koju jõuda oli hea. Vaikne. Rahulik. Nagu puhkus.
Miks me sinna spaasse üldse ronisime? Oleksime sama hästi võinud kodus vanni vett täis lasta. Süüa oleks ka kiiremini saanud. Aga siis me ei teaks, kuna väikese väina tamm ehitati. Ja jääteel oleks ka sõitmata.
Nii et häid ja halbu kogemusi siiski 50-50;)

Koondise Uku liige


Samal ajal kui Janek ikka oma disain-kamin-sein-korsten-raamaturiiul kallal madistab, otsustasin mina ka oma osavad näpukesed ja kannatuse proovile panna. Et ei istuks niisama teleka ees;)
(Kuigi minu suureks rõõmuks on tagasi "Südameasjad". Mis järgmiseks - "Vaprad ja ilusad" normaalsel kellaajal?)
Tõsi, kõrvarõngaid oli päris arvestusväärne hulk ja kogumassina olid nad nii rasked, et vol1 tuleb täna ümber teha, tugevamini kinnitada. Aga sellegi poolest...algus on tehtud.

Kuhu Abraham peidetud on?


Ausalt. Mul on tekkinud kerge kahtlus. Kas Abrahami plaat on üldse tegelikult olemas? Või on see väljamõeldis. Me oleme Janekiga nii palju plaadipoode läbi kamminud. Tulutult. Ikka sama jama. Birgit Õigemeel ja Koit Toome vaatavad meile igalt letilt vastu. Aga seda, mida meie otsime, ei ole. Lihtsalt ei ole.
Kus kohas seda plaati peidetakse?

Monday, March 21, 2011

OMG!


Ka nii võib juhtuda, et tuled spaa-nädalavahetuselt koju tagasi ja oled selle ajaga ootamatult "vanavanemaks" saanud, sest mis te arvate, KELLE lapsed need sellel pildil on? Just nimelt...ikka meie untsuläinud Hugo omad. Vähe sellest, et ta igasugu muid lollusi korda saadab, sai ta hakkama ka sellise tükiga. (Huvitav, mis tõugu järeltulijad on rotveilerlasel ja bokser/dogil? Dobermanlane?)
On vist ilmselge, et uuest valgest kassipojast ei tasu mul enam unistadagi - meil on nüüd vist üks koer veel. (Jajah, ma üritasin selle kassipoja koha pealt lihtsalt vaimukas olla, nalja teha.)
Dziisus!
Ja Janek ongi juba tige. Nagu oleks mina pojad saanud:D

Aga kardinaalselt teisel teemal ka. Ma olen pikemat aega oma pead vaevanud küsimusega, kas see Molly blogi on päriselt? Või teeb keegi nalja? Nagu Mutrike omal ajal tegi.

Friday, March 18, 2011

Ussipesas on midagi nihu



Tavaline argipäev on Ussipesas siiani näinud välja umbes selline, et pärast tööpäeva ja "kohustuslikku" söögitegemist (võimalikult vähese pingutamisega ofkoors) vajun ma umbes seitsmeste uudiste ajal diivanile teleka ette ja veedan ülejäänud õhtu kuni magamaminekuni meeleheitel perenaiste ja teiste vahvate tegelaste seltsis. Sest ma olen ju surmväsinud ja ei jaksa midagi rohkem teha!
Esimesed (ohu)märgid sellest, et midagi on nihu, algasid juba siis kui ma õhtuti vabatahtlikult arvutis töö kallal nokitsema hakkasin ja paaril korral isegi meeleheitel koduperenaised exceli pärast ära unustasin. Ma arvasin, et see on mööduv nähtus ja ei pööranud ähvardavale ohule väga suurt tähelepanu.
Aga asjad on võtnud täiesti ohtliku pöörde. Sünnipäevaks kinkisin ma endale triiklaua ja olen kaks õhtut järjest VABATAHTLIKULT triikinud! Uskuge mind, kui ma ütlen, et oma 30 eluaasta jooksul ei ole ma triikrauda vabatahtlikult kunagi kätte võtnud ja triikinud olen ma asju üldse viimases hädas. Ma ei tea, kas sellised muudatused tulevad vanusega? Kui, siis ma ei julge mõeldagi, mida ma kõike ette võtan neljakümneselt? Hakkan vabatahtlikult põrandaid pesema? Janek tundis ka hirmu, et kui ma korraga virgaks hakkan, mida TEMA siis tegema hakkab:D
Lisaks sellele on ka Janek ära pööranud. Tema on muidugi alati töökas olnud, aga on mõned asjad, mida ta kohe ei viitsi ette võtta ja lükkab homse varna. Näiteks piltide seinale panemise. See võtab ju ilmatuma aja! Ja korstna/kamina ehitamise. Selleks viimaseks võttis ta hoogu eelmisest suvest alates. Nüüd aga on kahe päevaga (!) kerkinud meie elutuppa ja poolde magamistuppa korsten. Kuid see pole veel kõik! Õhtul töölt koju jõudes avastasin ma, et Janek on täiesti hull. Ta oli valmis saanud ka kamina tagumise seina/raamaturiiuli alumise osa. Vähe sellest. KÕIK need tillukesed kivid (mida ülalolevatel piltidel näha) oli ta ÜKSHAAVAL kohale ladunud. Mul ei olnud sõnu. Ma olin hämmingus. Ma olen siiamaani hämmingus.
Tundes Janeki iseloomu ei peaks see mind muidugi imestama panema. Mind paneb imestama tegelikult vaid see, et kui Janek mõnikord pidutsemisega veidi ülemeelikumaks muutub, siis pärast pidu üritan ma ta'lt igasugu kodutöid välja pressida. Noh nii "pattude lunastamiseks", aga see ei taha hästi õnnestuda. Nüüd aga muutusin peol "tiba" võimatuks mina ja korraga kerkib meie majja disainkamin-raamaturiiul-korsten. Kuigi patte peaksin lunastama ju mina? Ma ei teagi, mis järeldusi teha:D
Igatahes tundub mulle, et Ussipesas on midagi väga nihu. Ja kui me nii jätkame, siis on meil varsti isegi sokid ja padjapüürid triigitud ning suveköök tundub ka käega katsutavas kauguses olema.

Wednesday, March 16, 2011

Staar/vanur



Kas pole nii, et pildid räägivad rohkem kui tuhat sõna? Seega...mul oli kõige lahedam/rajum/meeledejäävam sünnipäev ever! Aga miks ma ennast staariks pean, mõtlete te ehk?
Nooh. Nii palju kui ma kollaseid ajakirju olen lugenud, siis igal staaril on olemas (vähemalt) oma juuksur ja õmbleja. Ma võin ju nüüd ka öelda, et Kati ja Margiti näol on need mul olemas. Ja peale selle lõpeb iga staari sünnipäev nii, et ajakirjanikud saavad sellest veel kuude kaupa kirjutada. Minu omast saaks ka. (huvitav, kas nahkjakikest jään vaid piltidelt meenutama...)
Jumal tänatud, et ma kuulus pole:D
Veelkord aitäh kõigile, kes selle ürituse igas mõttes meeldejäävaks tegid. Ja kuigi kingitused pole tegelikult üldsegi olulised, siis kinkide järgi otsustades on lihtsalt uskumatu kui hästi kõik mind tunnevad... (ps: "tüng-kognakki" võiks paljudele teistelegi kinkida)

Monday, March 14, 2011

Juhheiii!!!



Tõeline juhhei! Rohkem ei oskagi ma midagi öelda. Võiksin oma 30. juubelist PIKALT PIKALT kirjutada, aga kuna seekord oleks nali paljus minu kulul, siis ma eelistan vaikida. Kuid ma julgen uskuda, et see juubel jääb küll kõigile meelde.
Aitäh, kallid sõbrad ja sugulased (ja eelkätt Janek), et minuga tähistasite ja minuga hakkama saite;) Keegi kunagi ütles, et tõeline sõber on see, kes teab sinust kõike ja sa meeldid talle sellest hoolimata. Mul on sellised sõbrad olemas.

PS: Sain sünnipäevaks ka kukekujulise ripats-kell-kaelakee. Ei tea, kas see oli vihje:D




Ja kunagi saan ma oma lastelastele rääkida, et vot minu noorus(?)ajal olid sellised peod (mida nad kindlasti oma kiiktoolis istuvast hallipäisest ja kuduvast vanaemast ei usu)...

Friday, March 11, 2011

Vaid üks küsimus


Istun rongis. Nokitsen reklaammaterjalide ja pakkumiste kallal. Tunnen end peaaegu nagu päris ärinaine:D Mis sellest, et olen üks vähestest, kelle näpukesed ei hellita Apple'i nupukesi ja laual ei ilutse iPhone4.
Aga...miks on nii, et ALATI kohtan ma just siis neid inimesi, keda ma pole nii umbes kümme aastat kohanud, kui ma näen välja nagu rongiõnnetus. Need inimesed ilmuvad välja just siis kui ma pole viitsinud end meikida ega juukseid sättida, vaid olen need ebakorrapärasesse hiiresabasse sidunud. Nad ilmuvad välja just siis kui ma olen selga tõmmanud esimesed kättejuhtuvad riided, nähes välja nagu hipist kunstnik. Mitte tõsiseltvõetav äriinimene.
Miks nad alati just siis välja ilmuvad ja ise head välja näevad?

Thursday, March 10, 2011

Kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda...


Võtan riski ja tunnistan, et ma olen juba üsna vana - kooliaeg jääb ju siiski lausa "eelmisesse sajandisse". Pidev "sõda" õpetajate ja õpilaste vahel käis aga ka siis.
Oli õpetajaid, kes sind tahvlilapiga viskasid. Oli õpetajaid, kes kaardikepi või joonlauaga vastu näppe andsid. Oli õpetajaid, kes raamatuga vastu pead virutasid. "Vägivaldsed" õpetajad olid ka siis olemas. Samuti olid aga olemas maailma kõige targemad lapsed. Ma tean, ma ise olin üks neist. Mõnikord sai õpetajat lausa kiusatud. Nalja pärast. Vaadata kui kaugele ta läheb.

Ma mäletan üht oma inglise keele õpetajat. Armeenia rahvusest (vist). Ei rääkinud meiega eesti keeles ja keelas tunnis eesti keeles rääkimise. "Mis mõttes keelab?" vihastasime me ja kiusasime teda eesti keeles rääkimisega, mõni kord sai lausa mahlakaid eestikeelseid väljendeid kasutatud. Vahet ju polnud, ta ei saanud niikuinii aru. Kui õpetaja otsustas meid selle eest "kahtedega" karistama hakata, läks asi nugade peale. Mis mõttes, minu muidu "nelja-viielisel-lapsel" on korraga inglise keeles kahed, vangutasid kodus minu ja kahe parima sõbranna vanemad päid. See õpetaja on ilmselt ebapädev, olid nad kindlad. Vanemad kaebasid ja meie kaebasime, et õpetaja kiusab, paneb "lihtsalt lambist" kahtesid. Pärast üht järjekordset "kiusamist" (ma ei mäletagi kas meiepoolset või õpetajapoolset), lõpetasime direktori kabinetis. Meile kui eeskujulikele õpilastele oli see paras šokk, MEID kutsuti direktori kabinetti. Mille eest? Üllatus oli suur, kui selgus, et inglise keele õpetaja rääkis direktoriga vabalt eesti keelt ja edastas kõik meie poolt tunnis tehtud mahlakad kommentaarid. Nojah...lõppkokkuvõttes jäi süüdi ikkagi õpetaja, sest tema karistusmeetod kahtede näol ei olnud õige. Järgmisel aastal teda enam koolis enam ei olnud.
Aga kes siis tegelikult keda kiusas? Kas meie õpetajat või tema meid? Kas inglise keele tunnis inglise keeles rääkima sundimine oli kiusamine? Või aitas see kaasa keele õppimisele? Jäägu vastus meie südametunnistusele.

Samuti mäletan ma koolist keemia õpetajat, keda kõik kartsid. Olid alati kartnud. Ka minu ema ja onu, kes samas koolis olid kunagi veel kaugemas minevikus käinud. Ka see õpetaja kiusas meid. Näiteks pani ta meid tähestiku järgi istuma ja mina pidin istuma mingi poisi kõrval, samal ajal kui minu parimad sõbrannad said ühes pingis koos istuda. Milline ebaõiglus! Tahvli ees ülesannet lahendades võis olla kindel, et midagi valesti tehes oli võimalus saada kaardikepiga vastu tagumikku või siis mõne sarkastilise kommentaari osaliseks. (Praegu ma mõtlen, et sellel õpetajal oli tegelikult väga hea huumorisoon). Samuti võis ta tunnis lobisemise eest ilma mingi probleemita joonlauaga klassipäevikusse kõigile "ühed" tõmmata. Vahetunni ajal pani ta meid koridoris ringiratast kõndima. Jah, see oli õpetaja, keda kõik kartsid, aga mitte keegi ei hakanud talle vastu. Ta oli autoriteet. Teda austati. Keegi ei tulnud isegi selle peale, et TEMA peale kaevata. Tänapäeval oleks ilmselt tema õpetusmeetoditest tehtud televisoonis erisaade, ta oleks kohtusse kaevatud ja jumal-teab-mis-veel.

Minu üks klassijuhataja keelas ka tumeda küünelaki, silmatorkavad ehted, nabapluusid ja palju muud. Tema meelest tuli koolis korrektses riietuses käia. Kuidas seda nimetada? Ikka ahistamiseks, eksju? Täna oleks kindlasti mõeldamatu, et keegi midagi sellist keelaks. Kui me tol hetkel võisimegi seda arusaamatuks ja mõttetuks keeluks pidada, siis praegu julgen ma (vanamoodne nagu ma olen) välja öelda, et minu meelest peaks igas koolis koolivorm lausa kohustuslik olema. Mitmel erineval põhjusel.

Tuleb tunnistada, et oli ka õpetajaid, kes võib-olla ei olnud kõige pädevamad, kes läksid kiiresti närvi ja hindasid nägude järgi, aga ega puberteetidega pole lihtne. Nüüd ma saan sellest aru. Ka meie ei teinud õpetajate elu lihtsaks.

Hoolimata 12 aastat kestnud "ahistamisele" ja "kiusamisele", kasvasid meist kõigist enam-vähem normaalsed inimesed. Ja ma julgen isegi väita, et just paljus tänu rangele koolirežiimile. Me teadsime küll oma õigusi ja tihti oli nii, et "suuremas sõjas" jäi süüdi siiski õpetaja, sest tema oli ju täiskasvanu ja meie VAID lapsed, aga me ei jooksnud iga tahvlilapi viskamise ja tutistamise või nurka seisma panemise pärast kaebama. Sisemas ja salaja saime me ju aru, et olime selle ise ära teeninud.
Aga kuidas on lood täna? Ma ei usu, et leiduks õpilast, kes õpetajat kardaks. Ta teab, et ükskõik mis, aga õpetajal ei ole õigust teda karistada. Okei, võib-olla kaardikepi ja raamatutega tagumine ei ole tõesti kõige õigem karistusmeetod ja õpetaja, kui täiskasvanud inimene, ei tohiks provokatsioonidele alluda. Aga tutistamine? Kui praegu kedagi tutistada, tuleks sellest raudselt kohtu-case. Samal ajal aga ei ole mingi probleem, et õpilane oma mobiiltelefoniga filmitud video endast välja läinud õpetajast Youtube'i üles laeb. Et eakaaslastega koos selle üle itsitada. Ja mis inimesed neist noortest kasvavad, kel puudub igasugune hirm karistamise ees, kes vaid oma õigusi taga ajavad? Elus ootab ees palju raskemaid katsumusi kui keskkool. Kuidas nad hakkama saavad, kui me neid vaid vati sees kasvatame? Niimoodi kasvabki üles terve põlvkond nännipunne.
Ahjaa...Paunvere koolimajas on nurgas põrandal madala kasti sees herned. Tootsid ja Kiired pandi karistuseks sinna põlvili seisma. Karjuv füüsiline vägivald!
Ja need kohutavad lastelaulud: "Meie kiisul kriimud silmad,istus metsas kännu otsas.Piip oli suus ja kepp oli käes,kutsus lapsi lugema. Kes ei mõistnud lugeda,see sai tukast sugeda. Kes see luges aru sai, sellele ta tegi pai. Meie kiisul kriimud silmad,istus metsas kännu otsas. Piip oli suus ja kepp oli käes,kutsus lapsi laulma ka. Ise laulis: “näu-näu-näu!” Kes ei laulnud, see sai kläu! Näu-näu-näu ja kläu-kläu-kläu!" Vähe sellest, et ta lastele peksa andis, oli tal veel piip ka suus. Mis eeskuju see küll oli:D

Tuesday, March 8, 2011

Naistepäevast


Mulle naistepäev meeldib. On alati meeldinud. Ma ei teagi täpselt miks. Aga öelge mulle üks põhjus, miks ei peaks või ei tohiks. Juba hommik algas üllatusega. Torisevana, nagu ma hommikuti olen, komberdasin vannitoast välja, et edasi torisedes kohvi juua, et siis torisedes riidesse panna, et siis torisedes end autosse vedada, et siis torisedes...Aga mida sa torised, kui samal ajal kui mina vannituba hõivatuna hoidsin, oli Janek salaja tuppa toonud lilled ja maailma kõige paremad aga kaloririkkamad küpsised. Kuna ta jõudis need soetada ja kus neid peita - mina ei tea, aga seda suurem üllatus oli. Päev oli kaunilt alanud.
Tööle jõudes astus tuppa meessoost kolleeg, kes naisterahvaid kommidega meeles pidas. "Ma ei tea kuidas siin kombeks on," lausus ta, "aga natuke ikka tuleb tähistada." Kas pole armas?
Jah, võib-olla olen ma egoist. Ega ma selle vastu ei vaidlegi. Meestepäeva ma ju niimoodi ei tähista. Võib-olla peaks meestepäeval ka Janekit niimoodi üllatama? Kui keegi suudaks mul aidata meeles pidada, kuna meestepäev on, siis võiks ju proovida? Vähese vaevaga nii palju päikest ühte päeva:)
Lisaks sellele, et selline ekstra-tähelepanu argipäeva vürtsitab ja paneb end (veel rohkem) tähtsa, olulise, ilusana tundma (kui tavaliselt), seostub mulle naistepäev alati kevadega. Naistepäev ja mu enda sünnipäev tähistavad minu jaoks murdepunkti - talv hakkab vist tõesti selleks korraks otsa saama. Tulbid ja nartsissid, mis korraga maja kaunistavad, on tõend selle kohta. (Kõik talvised roosid ja muud lillekimbud, millega mind aeg-ajalt üllatatakse, kahvatuvad kevadekuulutajate ees.)
Jah, mulle meeldib naistepäev!

Vastlapäeva eri - KES LASEB PIKEMA LIU?


"Eraviisiliselt on meie politseinike poole pöördunud 2 ülikoolis õppivat Korea tunengit Liu Peng ja Wan Liu Hong.
Nimelt on nad tõsises mures oma turvalisuse pärast, kuna on kohanud mitmetes asutustes ja ettevõtetes plakateid üleskutsega, TÄNA VÕISTLEME, KES LASEB PIKEMA LIU.
Muidu väheldase kasvuga idamaalased ihkaksid ehk pikemadki olla, kuid pärast sääraseid teateid ei julge kodunt väljagi minna.
Ei tea ju kas 160 cm on piisavalt väike kasv, et eestlaste laskmishuvi alt pääseda.
Seda, et tulirelvi on meil rohkem kasutusel, kui Koreas, räägiti juba enne õppima asumist hoiatuseks. Samuti on nad kuulnud, et sageli tarvitatakse enne LIU LASKMIST alkoholi ja siis ei ole mingist hetkest LIU pikkus enam üldse oluline, lastakse niisama ja huupi.
Suhtugem siis kõikidesse LIU nime kandvate kodanike muredesse täna erilise tähelepanuga. Seda ohtu ju neile ei räägitud, kui Eestisse õppima kutsuti..."

Ma tean küll, et vana nali ja ammu kuuldud, aga ikkagi on naljakas. Pikka liugu! (või Liud?)

Ja head naistepäeva ka...Tanel Jani sõnadega: "All my female friends (or friends who feel female) Happy International Woman's Day! Keep burning those bras, don't give up! :) The victory is close! :) And to those women who like bras - wear them with proud! :D"

Monday, March 7, 2011

Mina ja mu käekott


Mulle meeldivad käekotid. Väga. Neid ei saa kunagi olla liiga palju. Neid peab olema igas mõõdus, stiilis, värvitoonis. Käekotid on eluks vajalikud.
Siiski leidub maamuna peal (meessoost) inimesi, kes käekoti vajalikkusest aru ei saa ja naeravad selle üle, et ma selle igale poole kaasa võtan. Eelmisel nädalal läksin ühe meessoost kolleegiga koosolekule, kes ei suutnud mõista, MIKS ma ka käekoti kaasa võtan. Oli ju selge, et koosolekul ei lähe käekotis olevat pudi-padi vaja. Tõsi. Ega mul ei olegi mingit looglist seletust, miks ma oma koti kaasa haarasin, aga see lihtsalt on nii, et käekott PEAB kaasas olema. Kõik.
Järgmisel päeval pidin lennukile minnes valima - kas käsipagasina kaasa võtta käekott või läpakakott, sest kahte kotti lennukisse võtta ei saanud. Pidin valima läpakakoti ja pakkisin käekoti nukralt kohvrisse. Lennujaamas ja lennukis sain ma tõepoolest ka käekotita hakkama, sest mingil moel täitis ju ka läpakakott käekoti funktsiooni. Aga...
...Tallinnasse jõudes oli enne kojuminekut vaja poest läbi käia. Kuna ma lennujaamas ei viitsinud kohvrit lahti pakkima hakata, tuli mul poeskäik ette võtta vaid tilluke rahakott näpu vahel. Ma tundsin end nii ebamugavalt. Peaaegu nagu alasti. Ma ei osanud kuidagi olla.
Koju jõudes pakkisin ma esimese asjana oma armsa käekoti kohvrist välja. Ja panin teiste omasuguste hulka nähtavale kohale rippuma. Justkui püüdes heastada seda, et olin ta kohvrisse pakkinud ja läpakakoti kasuks otsustanud. Juba homme saad sa jälle koos minuga mööda poode ringi jõlkuda, lubasin ma käekotile. Käekott tundus rahul olevat.
Pühapäeva veetsin ma koos käekotiga. MA EI OSKA LIHTSALT ILMA KÄEKOTITA OLLA:D

Tuesday, March 1, 2011

Mahtuvus ja mahutatavus


Meil puudub kodus korralik puhvetkapp. Selline, kuhu kõik nõud saaks ilusasti ära paigutada. Nii et neid näha oleks ja nii, et nad oleks ka kättesaadavad. Nõusid aga tuleb aina juurde. Serviiside ja vaagnate ja kausside ja klaaside ja pitside kaupa. Sama kehtib karahvinide ja vaaside kohta. Kuhugi tuleb need aga korraliku puhvetkapi saabumiseni ära paigutada. Olen üritanud neid kuidagimoodi siis köögikappi ära mahutada, aga kapp on kogu mammona ja niisama igapäevase sodi (mis silma alt vaja ära koristada) mahutamiseks liiga väike.
Kuna laupäeval tekkis meile jälle uus hunnik kristallnõusid ja teisi anumaid juurde, otsustas Janek ohjad asjade mahutamiseks oma kätte võtta. Tõstis kõik olemasolevad ja uued nõud köögipõrandale kokku ning hakkas vaikselt nendega madistama. Jälgisin kohe huviga, et kas ta tõepoolest kujutab ette, et need asjad mahuvad sellesse tillukesse kappi ära. Ma olen ju proovinud.
Õhtul kui ma sõbranna juurest tagasi olin jõudnud, ootas mind ees rahuloleva näoga Janek. Ja tõepoolest KÕIK nõud olid köögipõrandalt kadunud. Vähe sellest, et riiulitele oli ruumi juurde tekkinud, oligi ta suutnud kõik ülejäänu ÜHTE tillukesse kappi mahutada. Isegi nii, et sinna mahuks paar vaasi veel lisaks.
Uskumatu. Kohe näha, et koormamahtuvuse planeerimisega tegelenud. Ja loogilise mõtlemisega. Ja mitte kärsitu nagu mina. Ma oleks üsna pea alla andnud, sest "silmaga oli ju näha, et need asjad EI mahu sinna ära". Aga näedsasiis. Mahtusid.
Kogu lool on siiski ka üks miinus - mina ilmselt asju enam kapist kätte ei saa. Mul puudub kannatlikkus, et eespool olevaid asju eest ära tõsta, et tagumisteni jõuda. Õnneks Janekil kannatlikkusest puudust ei tule.

Uut puhvetkappi on aga ikkagi kiiremas korras vaja. Ega Janek ei ole alati käepärast võtta, kui mul kapi tagumisest otsast ilmtingimata lillelist serviisi on vaja kätte saada. Ja see võib lõppeda paljude purunenud nõudega.